Ainult Sina ise võid sellele küsimusele vastata.
See ei pruugi olla lihtne. Kogu tarvitamise vältel ütlesime endale: „Ma suudan seda kontrollida!” Isegi kui see alguses vastas tõele, pole see praegu enam nii. Narkootikumid kontrollisid meid. Me elasime, et tarvitada, ja tarvitasime, et elada. See on väga lihtne: sõltlane on inimene, kelle elu kontrollivad narkootikumid.
Võib-olla Sa tunnistad, et Sul on probleem narkootikumidega, kuid ei pea end sõltlaseks. Meil kõigil on eelarvamuslikke mõtteid selle kohta, mida tähendab olla sõltlane. Sõltlane olla pole midagi häbiväärset, kui Sa oled kord juba hakanud positiivses suunas tegutsema. Kui Sa suudad end ära tunda meie probleemides, siis võib-olla Sa suudad omaks võtta ka meie lahenduse. Järgnevad küsimused on kirja pannud tervenevad sõltlased Anonüümsetes Narkomaanides. Kui Sa kahtled, kas Sa oled sõltlane või mitte, siis võta endale mõni hetk alljärgnevate küsimuste lugemiseks ja neile nii ausalt vastamiseks nagu Sa suudad.
„Kas ma olen sõltlane?” See on küsimus, millele saad vastata ainult Sina. Me avastasime, et me kõik vastasime erinevale arvule neist küsimustest „JAH.“ Tegelike „JAH“ vastuste arv polnud nii tähtis kui see, kuidas me end sisimas tundsime ja kuidas sõltuvus oli mõjutanud meie elu.
Mõni neist küsimustest isegi ei maini narkootikume. See on nii, sest sõltuvus on salakaval haigus, mis mõjutab kõiki meie elu valdkondi – isegi neid valdkondi, mis ei paista esmahetkel olevat eriti narkootikumidega seotud. Kõikvõimalikud narkootikumid, mida me tarvitasime, polnud nii tähtsad kui see, miks me neid tarvitasime ja mis nad meiega tegid.
Kui me esmakordselt neid küsimusi lugesime, hirmutas meid mõte, et võime olla sõltlased. Mõni meist püüdis neid mõtteid eemale tõrjuda, öeldes: „Ah, need küsimused on mõttetud!”
Või siis: „Mina olen teistsugune. Ma tean, et tarvitan narkootikume, kuid ma pole sõltlane. Mul on hoopis tõsised emotsionaalsed/pere/töö probleemid.”
Või siis: „Mul on lihtsalt rasked ajad.”
Või siis: „Suudan lõpetada siis, kui leian õige elukaaslase/töökoha vms.”
Kui Sa oled sõltlane, siis enne, kui tervenemise poole saab mingeidki samme teha, pead Sa kõigepealt tunnistama, et Sul on probleem narkootikumidega. Need küsimused, kui Sa neile ausalt vastad, võivad abiks olla, näidates Sulle, kuidas narkootikumide tarvitamine on muutnud Su elu juhitamatuks. Sõltuvus on haigus, mis ilma tervenemiseta lõppeb vangla, haigla ja surmaga. Paljud meist tulid NA-sse, kuna narkootikumid ei teinud enam seda, mida meil oli vaja, et nad teeksid. Sõltuvus röövib meie uhkuse, enesest lugupidamise, pere, lähedased ning isegi eluisu. Kui Sina pole oma sõltuvusega veel nii kaugele jõudnud, siis Sul polegi vaja selleni jõuda. Me oleme avastanud, et meie isiklik põrgu asus meie sees. Kui Sa tahad abi, siis leiad selle NA sõpruskonnast.
„Me otsisime vastust, kuni palusime abi ja leidsime Anonüümsed Narkomaanid. Me tulime oma esimesele NA koosolekule lööduna ega teadnud, mida oodata. Pärast ühel – või ka mitmel – koosolekul lõpuni istumist tekkis meil tunne, et inimesed hoolivad ja tahavad aidata. Kuigi meie enese mõistus rääkis meile, et me ei saa sellega iialgi hakkama, andsid inimesed selles sõpruskonnas meile lootust, kinnitades ikka ja jälle, et me võime terveneda. […] Ümbritsetuna tervenevatest sõltlastest jõudsime arusaamiseni, et me pole enam üksi. Tervenemine on see, mis toimub meie koosolekutel. Kaalul on meie elu. Me avastasime, et kui tervenemine on meile kõige tähtsam, siis programm töötab. Seisime silmitsi järgmise kolme häiriva asjaoluga:
Parim relv sõltuvuse vastu on tervenev sõltlane.
