Kasvasin üles mittetoimivas peres. Lapsepõlvest alates kiusas kasuisa mind, ta ei vägistanud mind, vaid tegi igasuguseid muid seksuaalseid asju. Ema ei tundnud minu vastu suurt huvi, nihutas noorema venna hoolitsuse mulle.
Hakkasin kanget jooki varakult jooma. Ja siis lahkusin kodust ja hakkasin elama koos narkomaaniga. Tasapisi hakkasin ise narkootikume tarvitama.
Püüdsin sellest tüübist lahku minna, koju naasta, kuid seal on jälle minu kasuisa koos tema ahistamisega. Vahetasin narkootikume, õppisin neid ise valmistama, tegin rööve ja sain neli süüdimõistvat kohtuotsust. 23-aastaselt sünnitasin tütre ja suutsin imetamiseks aasta vabaks võtta. Aga kui laps oli aastane, lahkusin jälle kodust, et tarvitada, nagu alati.
Ma abiellusin. Tarvitasime abikaasaga seda koos. Ta suri ja mind viidi raskes seisundis haiglasse. Mu keha mädanes elusalt.
Olles veidi mõistusele jõudnud, kohtusin arstiga, kes kuus kuud hiljem, kui mind vabastati haiglast, hakkas mulle morfiini müüma. See on puhtam ravim, nagu vahendajaarst ütles. Tahtsin oma mehe surma tõttu mitte valu tunda, sel ajal suri ka minu ema – tarbisin palju.
Poolteist kuud hiljem juhtus õnnetus: ma jäin auto alla ja kohe sõitis bussiga otsa. Arstid arvasid, et ma ei jää ellu. Veetsin kolm kuud koomas.
Kui jõudsin teadvusele, käis minu juures kasuisa ja ütles mulle, et mu tütar viidi eestkoste alt kodust välja. Naasin koju ratastooliga ja ei osanud peaaegu üldse rääkida. Mu kasuisa jõi ega aidanud mind kuidagi, ta ütles ainult: “Millal sa sured?”
Mõistsin, et pean leidma endas jõudu, et enda eest hoolitseda ja võimaluse korral ka tütar tagasi tuua. Tegin harjutusi ja hakkasin käima nelja karguga. Töötasin logopeediga, kes õpetas mind uuesti rääkima. Külastasin narkoloogi ja tegin analüüsiteste, lootes oma lapse kätte saada.
Narkoloogiakliinikus räägiti mulle anonüümsetest narkomaanidestt. Läksin grupidele …
Kuid tütre küsimus lahenes: minult ei võetud õigusi – lõdvestasin ja kasutasin seda uuesti. See oli juba uus narkootikum, vaevalt katkestasin 9 kuu pärast. Selleks ajaks oli mul jälle probleeme seadusega, koduarest ja kontrollimiseks mõeldud elektrooniline jalavõru.
Tütar viidi jälle ära. Tegin kõike, mida eestkoste ütles: maksin kommunaalide võlga, tegin invaliidsuse pensionile remonti. Aga last tagasi ei antud.
Kui vaadata olukorda ausalt, ei saaks laps tõesti minuga koos elada. Kasuisa jõi, karjus, kergendas ennast põrandale. See korter polnud selgelt lapsele sobiv koht. Mu tütar viidi teise pere juurde. Sain kannatlikkust ja alandlikkust ning hakkasin uuesti Anonüümsete Narkomaanide gruppides käima. Kuigi mõnikord ei saanud ma liikuda, valutasid luud, sest pärast õnnetust koguti mind osade kaupa, kuid uued kogukonna sõbrad aitasid mul koosolekule jõuda, nad olid seal.
Kaines elus abiellusin uuesti. Ma pole isegi lootnud seda. Õnnestus välja tõsta oma kasuisa, kes müüs maha maa, ning jõi ja raevutas. Ma arvan, et tegin talle sellega isegi head: ta sai hullumeelsest joomisest välja ja kulutas raha oma eluasemele.
Töö leidsin uute sõprade kaudu rühmadest -kogun pilte. Mulle meeldib see töö ja uus kaine elu. Olen anonüümsetele narkomaanidele tänulik.
