Narkootikumide tarvitamine viis mind täieliku hävinguni. Probleemid ühiskonnas, perekonnas, tööl ja mis kõige tähtsam – hirm elu ja vastutuse ees. Kaks aastat, mida olen tarvitanud, on muutunud eraldusjooneks “enne ja pärast”. Ma ei vedelenud narkokliinikutes, kuid mul oli veel üks viimane hoiatus: kui ma seda uuesti kasutan, siis minu abikaasa esitab abielulahutuse ja emaõiguste äravõtmise avalduse. 2. veebruaril 2020 olin lapsega kodus, abikaasa oli tööl. Selleks päevaks olin kolm kuud olnud narkost vaba, hambaid krigisedes. Sel päeval veeres mu katus, kuulsin sahinat, hääli, mulle tundus, et keegi jälgis mind. Olin paanikas, täiesti meeleheitel. Sel päeval tegin esimest korda kahe aasta jooksul ise otsuse: kas nüüd leian internetist abi või sülitan kõigele ja lähen ainet ostma. Google andis mulle palju teavet taastusravikeskuste, narkoravikliinikute aadresside kohta, kuid see kõik ei sobinud mulle. Ühes artiklis puutusin kokku NA lingiga VK-s. Järgisin seda linki ja kirjutasin neile. NA kutt vastas sõna otseses mõttes 15 minuti jooksul ja leppisime kokku, et helistame. Tundsin hirmu, ebakindlust, usaldamatust, kuid mul oli vaja kellegagi rääkida. Ta rääkis NA-st, gruppidest: nii “otse” kui ka online. Rääkisime temaga väga kaua ja pärast seda saatis ta mulle lingi veebigruppide ajakavale. Laadisin enda jaoks alla Zoomi, uurisin ajakava ja läksin rühma, mille nimi mulle meeldis.
Kohtumise ajal tundsin hirmu, segadust, usaldamatust, ma ei saanud aru, mis toimub ja millest nad räägivad, kuid samal ajal tundsin end kuidagi soojalt, mugavalt. Ma sattusin sõbralikku õhkkonda. Kui grupp lõppes, rääkisin anonüümsete narkomaanidega, nad lisasid mind vestlustesse ja rääkisid mulle 12 sammu programmist- see kõik juhtus nii soojalt ja siiralt, et ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et see saab olla nii. Hakkasin regulaarselt veebirühmades käima ja leidsin NA 12 sammu jaoks mentori. Programmiga liitumisest alates on mul olnud tagasilangusi. Kuid veebirühmad ja NA kogukond annavad mulle alati abikäe, toe ja mis kõige tähtsam – nad aktsepteerivad mind sellisena, nagu ma olen. NA kohtumised võimaldavad mul kuulata teiste kogemusi, kuulda enda jaoks kasulikke asju, jagada oma muresi. See pole mitte ainult tugi et”mitte panna” , vaid ka kasvu- ja arenguvõimalused. Mäletan, kuidas sattusin kogukonda hirmunud, ebakindla narkomaanina, kes unustas inimeste usaldamise, ei osanud elada ja hinnata iga eluhetke. Ja nüüd õpin tänu veebigruppidele elu vastu võtma sellisena, nagu see on. Need kohtumised annavad mulle praktiliselt kõik vastused minu küsimustele, annavad mulle abi – ja ma õpin seda aktsepteerima ja õppima seda elus rakendama. Kui seda esimest veebirühma poleks olnud, oleksin jätkuvalt kannatanud narkomaania all. Just tema andis mulle tõuke alustada elu uutmoodi. Ma olen elus, elan mitte tarvitades. Ma ei saa osaleda live-gruppides ja olen tänulik inimestele, kes korraldasid neid koosolekuid “live” formaadis,tänulik oma uue elu eest!
