Minu nimi on Max. Ta kasvas üles terviklikus peres: ema, isa, vend. Nüüd pole enam ühtegi mu sugulast elus: isa suri 46-aastaselt südameprobleemidesse suitsetamise tõttu, ema – 69-aastaselt alkoholi ja vend – 37-aastaselt narkootikumide üledoosi tõttu.
Kui olin 15-aastane, tekkisid mul seadusega probleeme. Õppisin lapsepõlves kõik vanglaelu rõõmud. Pärast vanglat pidi mind kutsuma sõjaväkke, kuid ma ei tahtnud seda ja põgenesin teise linna, kus mu vend selleks ajaks juba elas.
Need olid 90ndad. Olin kriminaalasjadega seotud ning tarvitasin alkoholi ja narkootikume.
Olen alati armastanud sporti ja hakanud käima poksitundides. Suvel trenni ei toimunud – ja hakkasin mõõtmata jooma ja tarvitama, ei suutnud kuidagi lõpetada. Igal aastal ootasin sügist, et treeningute algus aitaks mul tarvitamise lõpetada. Ma ei suutnud end selles enam ise kontrollida.
Esimest korda kodeeriti mind alkoholist 21-aastaselt, sest sain aru, et joon ja ma ei saa selle vastu midagi teha. Mu ellu ilmusid klubid, kus me sõpradega kasutasime ecstasyt ja kokaiini. Käisime linnades reivides.
Siis ma abiellusin, saime lapse. Kuid 3 aasta pärast olin juba lahutatud. Pere oli kadunud, raha oli vähe. Sõitsin autoga, suitsetasin pidevalt kanepit ja jõin, siis kodeerisin. Mul oli palju kodeeringuid, 10-15 tükki, kuid naasin alati tarvitamisele.
Ajad muutusid, rahaga läks paremaks, rohkem narkootikume. Kartsin heroiini, sest mitu korda minu silme all said inimesed temast üledoosi. Eelistasin kokaiini. Mu vend õpetas mind seda intravenoosselt kasutama.
Tarvitamise vahel õppisin, töötasin, käisin vahel spordiga tegelemas. Enne seda ütlesin endale alati, et saan tarvitada, sest elu on raske ja rahast ei piisa. Ja siis mu olukord muutus, hakkasin ebaausate vahenditega head raha teenima, kuid ma ei jätnud narkootikume. Nüüd selgitasin oma tarvitamist sellega, et kuna raha on, on uimasteid lihtne osta, miks mitte ka narkootikume tarvitada.
Mu vend on suri. Tema haual vandusin, et jätan narkootikumid maha. Möödus kaks kuud – ja leidsin end jälle bordellis, süstal käes. Miski ei peatanud mind.
Mul tekkis teine naine, ka tema juures ei elanud ma pikka aega: 2 aasta pärast läksime lahku. Meie suhetes käisid pidevalt kaklused ja skandaalid. Pärast lahutust hakkasin naisi vahetama, tajudes neid laksuna, omamoodi narkootikumina. Omamas edukat, poolkriminaalset äri, raha, naisi, ei loobunud ma narkootikumidest, võtsin üha rohkem.
Andsin lubadusi narkootikumidest loobuda, tegin pause, kuid siis võtsin ikkagi kokaiini ja kasutasin seda veenisiseselt. Kui teine naine, kellega tahtsin perekonda luua, põgenes, lukustasin end oma korterisse ja tarvitasin segamatult nii palju ja pikka aega, et sain aru: see on lõpp, surm. Hakkasin abi otsima.
Helistasin arstidele, tahtsin kodeerida ennast, nagu alkoholi puhul. Kuid mulle öeldi, et kokaiinist ei ole võimalik kodeerida. Ja nii rääkis üks spetsialist Anonüümsete Narkomaanide programmist. Ta soovitas mul minna kliinikusse pikaajalisele ravile ja siis tulla rühmadesse. Otsustasin, et loobun ise narkootikumidest ja kui ei saa, siis võtan vastu tema nõu. Pool aastat suitsetasin kanepit ja jõin ning siis süstisin ennast – ja nõustusin kliinikus raviga.
Esimesel päeval pärast minu vabastamist istusin Anonüümsete Narkomaanide rühmas. Osalesin 90 päeva jooksul 90 koosolekul vastavalt soovitusele. Ja ma käin siiamaani.
Täna elan 6 aastat ja 8 kuud ilma narkootikumiteta. Leidsin uusi sõpru. Ma abiellusin kolmandat korda, oleme koos juba 7 aastat ja mulle meeldib mu pereelu. Kaines elus sündis mul laps, kelle eest saan hoolitseda, jälgida, kuidas ta kasvab ja sellest rõõmu tunda. Reisime perega mööda maailma. Tahame lahkuda paariks aastaks, et elada teises riigis. Olen narkovaba, mul on valida, kuidas ma elan. Olen selle eest Anonüümsetele Narkomaanidele tänulik.
