14 aastat tagasi lõpetasin narkootikumide kasutamise. Anonüümsed narkomaanid aitasid mul mu elus toimuvat ausalt vaadata ja toetasid muutusi. Reaalsus, mida näen, muutub pidevalt. Seda seetõttu, et minu ausus areneb. Näen üha selgemini oma sõltuva mõtlemise ilminguid ja iseloomu puudisi. Ilma kogukonna sõprade abita ei märganud ma ilmset, olin pime. Minu aususe algstaadium on see, kui saan aru, et ma ei näe, mis minuga toimub. Vaatamata mingil moel ringi liikuvale teabele uimastisõltuvuse kohta ei saanud ma aru, mis minuga toimus. Kõik ütlesid, et narkootikumid on halvad, aga ma ei saanud aru, et tegin midagi valesti. Minu aususest ei piisanud isegi selleks, et näha, et tarvitades ületan teatud piiri, et mul on probleem. Kui ma alguses tarvitamise lõpetasin, ei näinud ma endas probleemi, otsisin kõigi hädade põhjused väljast. Mul oli illusioon, et kui saaksin oma seltsielu paremaks muuta ja elada kena tüdrukuga, oleks mul kõik hästi. Ma ei olnud kohe valmis nägema oma vaimseid ja vaimulike omadusi, mis olid narkootikumide tarvitamise põhjuseks. Lugesin sõltuvuse kohta ega saanud aru, mida lugesin. Kui petan iseennast, jõuan kannatusteni. Ma piinlesin tarvitades. Hakkasin jälle kannatama, elades kaines olekus, kui tahtsin kõike ümbritsevat kontrollida. Ja see valu ütles mulle, et on olemas probleem: midagi on valesti minu mõtlemises, reaalsuse tajumises. Minu sõltlase omapära on see, et kui kuulen oma südametunnistust ja tunnen ebamugavust, ei otsi ma probleemi lahendust, vaid hakkan seda eitama. Ma valetan iseendale ja jätkan sama teed. Tihti juhtub, et ilma abita, ilma pilguta väljastpoolt ei suuda ma ära tunda, mis minuga tegelikult juhtub. Ma süstisin ja rääkisin endale, et kõik saab korda, lihtsalt raske eluperiood, kõik möödub iseenesest. Ilma uimastiteta elades hakkasin ükskord palju suitsetama: mõnikord järjest kolm sigaretti. Ja mul oli raske tunnistada, et minuga on midagi valesti. Mul võttis aega, et tunnistada, et mul on mingisugune probleem tunnetega, ellusuhtumisega. Aususe teine etapp on see, kui ma näen reaalsust, kuid eitan seda. Ja kolmas etapp on see, kui ma näen probleemi, ma ei eita seda, kuid ma ei tee selle vastu midagi. Nii oli see narkootikumidega, kui ma tarvitasin ja nägin juba, et mu elu on rikutud, tunnistasin, et ma ise ei saa sellega hakkama, aga ei teinud midagi. Vihahoos tapsin kaks lemmiklooma, keda ma väga armastasin, toitsin neid nibust, viisin loomaarsti juurde … Olin meeleheitel, kuid ei teinud oma eluga midagi, ei teinud pingutusi muutmiseks. Võib saada kõigest aru, kuid ilma valmisolekuta abi küsida ja pingutada, ei muutu midagi. Järgmine etapp minu aususe arengus on see, kui ma mitte ainult näen ja tunnistan probleemi, vaid olen ka valmis selle nimel midagi ette võtma. Kui on probleem, millega ma hakkama ei saa, on minu jaoks oluline abi paluda. Kuid isegi teiste inimeste toel ei õnnestunud mul kohe uutmoodi elada, uutmoodi käituda, tõeliselt muutuda. Ja siiski, kui proovin ja palun jätkuvalt abi, hakkab mu elu aeglaselt muutuma. Alguses teen midagi teistmoodi, siis hakkab seda juhtuma sagedamini. Kui ma teesklen, et kõik on korras, kui mu hing on täis viha Jumala, vanemate vastu – kõige kõige pühama vastu, siis pean ausalt tunnistama, et ma vihkan seda kõike. Ma ei pea kartma, et tundun mingi amoraalse inimesena. Minu jaoks on oluline näha kõike, mis minuga toimub, südametunnistuse seisukohalt, saada ühendust vaimuga, mis mind juhatab, hoolimata sellest, kuidas ma sellest aru saan. Anonüümsetes narkomaanides võin olla aus. Siin on samasugused sõltlased, nad suudavad mind mõista, mul pole vaja hea välja paista. Anonüümsetes narkomaanises otsime oma moraali mitte ühegi konkreetse religiooni raames, vaid ausalt iseenda, oma südametunnistuse järgi. Tee lahenduseni algab probleemi äratundmisest, see on ainus viis mind aidata. Kui tunnistan mõnda probleemi, ei salga seda, palun abi ja pingutan selle lahendamiseks kõvasti , on mul võimalus tõesti muutuda, vabaneda sellest, mis mind hävitab. See oli oluline uimastivaba elu alguses ja see on aktuaalne ka 14 aastat hiljem. Olen Anonüümsetele Narkomaanidele tänulik oma aususe arengu,ja minuga toimuvate põhjalike muutuste eest.
