“Anonüümsete narkomaanide” kogukond tekkis Ameerika Ühendriikides 1950. aastate alguses analoogiaks Koostöös Anonüümsete Alkohoolikutele. Esimeseks linnaks, kus ilmus anonüümsete narkomaanide grupp, sai Los Angeles. 1983. aastal hakkas trükkis ilmuma raamat “anonüümsed narkomaanid”, mille kirjutasid ühingu liikmed. Hiljem ilmusid sellised grupid Brasiilias, Saksamaal, Iirimaal, Jaapanis, Austraalias, Uus-Meremaal ja teistes riikides. Alates 2018. aasta juulist eksisteerib anonüümsete narkomaanide kogukond enam kui 141 riigis, regulaarselt läbi viiakse rohkem kui 70 000 koosolekut nädalas, 82 keeles.
Anonüümsete narkomaanide kogukonna loomise esimene katse oli dateeritud 2000. aastal, grupis käisid 2-3 inimest, kuid aja jooksul lakkas grupp olemast. Anonüümne alkohoolik Soomest, 2004. aasta suvel, avas gruppi Wismari polikliinikus, kuid grupp eksisteeris ainult 3 kuud. 2004. aasta sügisel, asutas anonüümne narkomaan gruppi nimega “tiivad”, sest grupp oli metodikeskuse hoones, ning hakkas regulaarselt kutsuma anonüümseid grupile. Alguses istus anonüümne toas ainult üksi, ootas uustulnukaid, ise külastades gruppi igapäevaselt . 2005. aasta lõpuks grupp elavnes, seda hakkasid regulaarselt külastama kuni 10 inimest. Igal Anonüümsete narkomaanide grupil on vaid üks peamine eesmärk, kanda üle sõnum nendele, kes ikka veel vaevlevad. Uudise levitamiseks hakkasid Anonüümsed Narkomaanid suunduma kinnistesse asutustesse. 2010. aastal toimus esimene eesti keelsete sõltlaste kokkutulek Tallinnas, ning edaspidiselt toimus kokkutulek kord nädalas. 2011. aastal toimus Narvas Anonüümsete Narkomaanide esimene kohtumine grupis, mille nimeks oli “kindlus”. 2014. aastal Jõhvis tekkis esimene grupp nimega „ Tsentraal“, 2015. aastal Sillamäel hakkas toimima grupp nimega „Lotus“. Tänavu grupid Ida-Virumaal toimivad regulaarselt igas linnas 2 korda nädalas.
Anonüümsete narkomaanide üks esimesi voldikuid kirjeldab endas, kui kogukonda “ nii meeste ja kui ka naiste mitte kommerts kogukonda, kellele jaoks narkootikumid osutusid tõsiseks probleemiks… “, kus taastuvad sõltlased saavad kokku regulaarselt, abistades üksteist puhtaks jäämiseks. Kogukonna liikmeks võib osutuda iga sõltlane, olenemata sellest, milliseid narkootikume ta tarvitab. Selleks, et ühineda AN –ga ei eksisteeri ühtegi piirangut – ei sugu, sotsiaalseid, ega majanduslikke.
Liikmesus on vabatahtlik, nii osalejate nimekirjad kui ka osalemise aruanded puuduvad . Anonüümsete Narkomaanide liikmed osalevad grupis, siis kui nad seda vajalikuks peavad. Puuduvad ka sissejuhatavad või liikmemaksud, kuid enamik liikmetest regulaarselt vabatahtlikult teevad annetusi väiksetes summades, et aidata katta kogukonna kulusid.
Anonüümsete Narkomaanide taastumise programm on tuntud paljudele “Kaksteist sammu” nime all. Programm on adapteeritud ning tähendab seda, et iga inimene, kes tahab vabaneda sõltuvusest, peaks tegema kaksteist sammu tervenemise poole, peab läbima kaksteist teatud etappi, mis hõlmavad endasse probleemi tunnustamist (paljude jaoks on see kõige raskem), abi palumist, usaldusväärne lugu endast, lähikonnale kahju hüvitist ja abi teistele narkomaanidele, kes otsivad tervenemise teed. Anonüümsed narkomaanid usuvad, et üks edu võtmetest on ühe endise narkomaani abi teisele, tervenemise poole kogemuste üleandmine – see kogemus on hindamatu ning ei sarnane millelgi teisega. Esimene asi, mis kindlustab kogukonda “Anonüümsed Narkomaanid” on gruppide kokkutulek, kus võtavad osa need inimesed, kes ei tarvita narkootikume ja jagavad oma isiklikku kogemust nendega, kes otsivad abi. Kogukonnal ei ole haiglaid, rehabilitatsioonikeskuseid, professionaalseid arste ja AN ei võimalda meditsiinilist, juriidilisi ega psühhiaatrilisi teenuseid. Kogukonnas on olemas nn “sponsorid” – kogenenumad osalejad, kes osutuvad mentoriteks vähem kogenenutele.
Iga rühm ehitab iseseisvalt oma tööd, enamik neist rendivad kohta kokkutuleku läbiviimiseks asutustes, mis kuuluvad keskondlikele, usulistele või tsiviil organisatsioonidele. Põhimõtteliselt on Anonüümsete Narkomaanide kokkutulekud suletud üritus, osalejateks saavad olla vaid inimesed kellel esinevad uimastitega probleemid. Mõnikord toimuvad ka avatud kohtumised, mida võivad külastada kõik vabatahtlikud, kes soovivad infot sõltuvuse kohta kui probleemist või kogukonna tegevusest.
Anonüümsete Narkomaanide kogukonna liikme ainsaks tingimuseks on soov hoiduda igasugustest narkootikumide tarvitamisest. Anonüümsed narkomaanid soovitavad hoiduda KÕIKIDEST alkoholi ja narkootikumide liikidest. Paljude tervenevate sõltlaste kogemus näitab, et alles pärast seda võib hakata rääkima taastumisest kõikides elusfäärides ja isiksuse kasvust. Anonüümsed narkomaanid, rääkides sõltuvusest, kasutavad terminit „haigus“, ning teavad, et sellest on võimalik üle sada. Meie ees on alati elavad eeskujud.
